Kingitus Eestile / A Gift for Estonia

Scroll down for English.

Head 100ndat sünnipäeva, Eestimaa!

Su lipp on maailma kauneim. Sinine: su suur ja avar taevas, ilusa kontrastina osadele kitsarinnalistele selle all. Must meie pikkade kannatuste, tumeda leiva ja söese mulla jaoks, kuid jumal hoidku, et keegi tõmmuma nahaga sellel mullal tallab. Viimaseks on valge, meie püüdlusteks rahu ja õnne poole, muidugi kui sinu õnn just keegi samast soost ei ole.

Kiitusi su metsadele, mu peidupaik ja lapsepõlve mänguväljak. Päevadeks võiksin ma end su kõrgete puude ja pehmete samblikute vahele kaotada. Aardeid jätkub neis samuti, päikeselistest metsmaasika-lappidest kuni kuldsete kukeseene-kogumikeni. Lapsepõlvest saati õpime me vältima kaunist, kuid ohtlikku kärbseseent, nii et kuidas levib pseudo-teadus ikkagi internetis kui seen? Ka 7-aastane tunneb ära mürgise ussilaka mustika kõrval, aga ikkagi eiravad osad vanemad vaktsiine ja võivad mürgitada oma lapsi homöopaatiliste ravimitega.

Su keel tekitab kodutunde ükskõik kus ma olen. Raiutud iidsetest Uuralitest, on tal eriline ja ainulaadne sõnavara, kuid tundub, et sõna „tolerants“ on osadele siiski halvasti määratletud. Eesti keel voolab kui ta kaunid jõed ja ta kõla on kaunis, kui ööbiku laul, aga siiski ei peida see kõla vihakõne.

Imeline Tartu soodustab suurepäraseid intellektuaale, samuti ka teised ülikoolid. Olen veetnud õhtuid heas seltskonnas tarkadel teemadel vesteldes, jälginud ka meedias silmaringi avardavaid debatte, aga ikkagi jäävad alles need, kelle ainus argument on teise nahatooniga inimese ahviks kutsumine. Olles käinud ka ise Eestis koolis, pean ma kiitma haridussüsteemi, mis ka PISA-testide sõnul kiidetav on. Kuid miks on meil ikka veel soopõhiselt eraldatud tunnid töö-õpetuseks?

Paratamatult on Eesti ajalugu nukker ja täis raskusi. Laulva Revolutsiooni isamaaliste hümnide kuulmine on alati liigutav, ning vanemate ja vanavanemate elulood teevad mind tänulikuks. Mitmete eestlaste ohtlikud ja rutakad põgenemised kodumaalt olid võimalikud tõttu neile, kes neid välismaal vastu võtsid, kuid nüüd on üks Euroopa madalamaid kvoote põgenike jaoks rahvuslik sissetung.

Kindlasti on häälekas minoriteet põhuseks, need on ju lihtsalt kommentaarid näoraamatus, kas pole nii? Ja siiski paljastavad oma õiget nägu mu tuttavad, kes jagavad selgelt homofoobseid, rassistlikke või lihtsalt võltse postitusi. Minust nooremad näevad huumorit avalikult haakristide joonistamist. Paar lähedast  sõpra on kinnitanud, et nad „pole homofoobsed“, aga ei usu kooseluseadusesse ja tunnevad, et geid riigi viljakusele oht on.

Ma olen „välis-eestlane“, nii et kes olen mina, et nii rääkida? Kas tõesti olen ma siin „läänes“ ajupestud, või äkki ideaalid nagu kõigi abielude toetamine või igi-kardetud „soo-neutraalsus“ tõesti ei hävita riiki?

Mu isamaa on mulle lõputult kallis, just sellepärast ma seda postitust kirjutangi. See muutus, mida mina suudaks Eestis näha, on võimalik vaid arutluse ja rääkimisega. Surutud arvamus ei saavuta midagi, kuid argumenteeritud ja aus arutelu võib tuua suuremat ühiskondlikku muutust, kui ükski seadus. Mina lisan oma hääle sellesse vestlusesse usust oma riiki ning lootusest tulevikuks.

English:

Happy 100th birthday, Estonia!

Your flag is the most beautiful in the world. The blue: your vast and wide sky, a beautiful contrast to the closed minds of some of those beneath it. The black for our long struggles, dark bread and sooty soil, but god forbid a person with a skin-tone two shades from pure white traverses it. Then there’s the white, for our strive towards happiness and peace, of course unless your happiness is someone of the same sex.

Here’s to your forests, my refuge and childhood playground. I could lose myself for days amongst the towering trees and moss-covered landscape. They hide treasures plenty, from the sun-kissed patches of wild strawberries to golden gatherings of chanterelles. Already from childhood, we learn to avoid the vibrant but dangerous fly agaric (the translation feels clunky, a testament to Estonians’ hunter-gatherer nature), so why are some Estonians so blind to the pseudo-science infecting the internet like funghi? Even a 7-year old knows the difference between a blueberry and poisonous herb-paris, yet some ignore vaccines and potentially poison their kids with homeopathic medicine.

Your language makes me feel at home wherever I am. Rooted in the ancient rock of the Ural Mountains, it boasts a special and unique vocabulary, but it seems ‘’tolerance” is a word not well-defined to some of its speakers. The tongue flows like our winding rivers and its sound is as beautiful as a nightingale, yet even so it can’t soothe the sound of hate speech.

Wonderful Tartu fosters great intellectuals, as do the other universities. Many a night I’ve shared with wise and enticing conversation, debates I’ve followed online too, but there’s still the comments online whose only argument is by calling another a monkey for their skin tone. Having gone to school in Estonia myself, I must commend the system, in accordance with the PISA tests we score so highly on. So why do we still have gender-segregated classes for handicraft and woodwork?

No doubt, Estonia’s past is troubled and full of strife. Hearing the hymns of the Singing Revolution can bring tears to my eyes, stories from older generations make me ever more grateful. The treacherous and hurried escapes of many Estonians in history were possible by those that accepted us abroad, and now one of the lowest refugee quotas in the EU is seen as an invasion.

The vocal minority is surely responsible, these are just facebook comments, right? And still my own friends shed light on their views by sharing posts clearly homophobic, racist or simply fake. People younger than me see humour in drawing swastikas in public places. Some even closer friends have said they’re “not homophobic” but believe same-sex partnership shouldn’t be a possibility and that gays are somehow a threat to national fertility levels.

I’m a “foreign Estonian”, so who am I to talk? Have I really been brainwashed here in the “West”, or perhaps ideals like supporting marriage for everyone and the feared “gender neutrality” really don’t destroy a nation?

I do love my country and love it dearly. That is precisely why I’m even writing this. The change that I could see in Estonia can only be made by discussion; a forced opinion’s social impact pales in comparison to well-argumented and fair debate. I add my voice to the conversation with belief in my nation, as well as hope of change for the future.